tagasi tehnikate jaotuse juurde

Lametrükk


               
Litograafia ehk kivitrükk, lametrükimenetlus, mille puhul trükivormina kasutatakse peenekristallilist lubjakivist plaati - litograafiakivi ehk litokivi. Kujutis kantakse litokivile vahetult, originaali järgi rasvase värviga paberile joonistatud koopiat vastu litokivi surudes või fotograafiliselt. Autolitograafia puhul joonistab kunstnik kujutise lihvitud litokivile rasva sisaldava tušiga (tušimaneer) või karestatud litokivile pliiatsi või kriidiga (kriidimaneer). Kui kujutis on kivile kantud, töödeldakse selle pinda lahja lämmastikhappegalahusega; kujutis kinnistub kivile ning vaba pind muutub märguvaks. Tõmmise (lito) saamiseks niisutatakse kivi ja kantaksesellele valtsi abil trükivärv; see jääb püsima ainult neisse kohtadesse, kus on kujutis. Pärast seda asetatakse litokivile paber ja litopress surub värvi kivilt paberile.

Ofsettrükk menetlus, mille korral värv kandub trükivormilt elastse kattega trükisilindrile ja sellelt paberile. Ofsett menetlus võimaldab trükkida suure kiirusega.

Valgustrükk ehk fototüüpia, kollotüüpia, ilma rastrita rakendatav lametrükimenetlus, mis põhineb trükivormi trükkivate osade õli- ja mittetrükkivate osade veelembusel. Trükivormina kasutatakse valgustundlikku zelatiinikihiga kaetud klaas- või metallplaati, millele negatiivilt kopeeritakse kujutis. Valgustrükk võimaldab väga hästi edasi anda pooltoonoriginaale, kuid teiste tehnikatega võrreldes on trükivormid vähem vastupidavad. Tänapäeval kasutatakse enamasti ofsettvalgustrükki.

Tsüanotüüpia on alternatiivne fototrüki menetlus, mis annab tulemuseks tsüaansinised tõmmised. Oli laialdaselt kasutusel 20 saj, mil insenerid kasutasid seda tehnikat jooniste paljundamiseks (sealt ka ingliskeelne jooniste nimetus "blueprints"). Poorne alusmaterjal (kangas, puit, paber) kaetakse valgustundliku lahusega ning kujutise tekitamiseks asetatakse šablooniga kaetud alusmaterjal UV valguse kätte.

Monotüüpia on maaliline graafika tehnika. Kujutis maalitakse või joonistatakse (õli)värvidega metall-, plast- või klaasplaadile, trükitakse käsitsi või pressi abil, harilikult saadakse trükkimisel üks tõmmis. Vahel trükitakse ka teine, nn ghost print, mis on esimesest tunduvalt heledam.

Monoprint sarnaneb monotüüpiale, erinedes selle poolest, et alus millele värv kantakse on tekstuurne (trükiplaat) võimaldades luua sarnasemaid tõmmiseid.

Siiditrükk ehk serigraafia on trükkimine läbi raamile pinguldatud siidvõrgu, millel on mittetrükkivad osad kaetud kihiga, mis värvi läbi ei lase. Alternatiivina võib trükkida läbi siidile kleebitud šablooni.

Koopiatrükk on graafika tehnika, mille tegemiseks kasutatakse värskelt printerist või koopiamasinast tulnud koopiaid, mille tahm pole veel kinni kuivanud. Asetades koopia tahmaga poole paberile, millele soovitakse koopiatrükki teha, hõõrutakse atsetooni
kastetud lapiga pinda, kuni trükitud pind on üle kantud.

Koopia ülekanne tehnika, mis võimaldab prinditud koopia ilma ohtlike kemikaale kasutamata ülekanda lõuendile, puidule vm valitud pinnale. Selleks kleebitakse väljatrükk nägu ees vastu soovitud pinda kasutades veekindlat PVA liimi või spetsiaalset geel meediumit. Pärast kuivamist tehakse kleebitud koopiapaber märjaks ning hõõrutakse maha.