Sügavtrükk

Ofort on sügavtrükitehnika, mis võeti kasutusele16. sajandil. Traditsiooniliselt kasutatakse selle söövitustehnika puhul vask- või tsinkplaati, aga ka raud- või terasplaati. Metallplaat kaetakse happekindla asfaltlakiga ja sellesse kraabitakse ofordinõelaga joonistus. Seejärel asetatakse metallplaat happesse sööbima. Laki sisse kraabitud jooned sööbivad metalli. Pärast söövitamist lakikiht eemaldatakse. Plaat kaetakse sügavtrüki värviga nii, et värv läheks sööbinud vagudesse. Seejärel kantakse kujutis sügavtrüki pressi abil metallplaadilt paberile.

Akvatinta tehnika on välja töötatud 18. sajandi keskel ja see annab võimaluse saada erineva hele-tumedusastmega rastrilisi pindasid. Kasutatakse poleeritud vask- või tsinkplaati, millele tolmutatakse kampoli- või asfaldipulbrit vastavas kastis. Ladestunud terakesed sulavad plaati soojendades selle külge. Plaati söövitatakse ja heledamaks jäävad pinnad kaetakse vahepeal ofordilakiga. Trükivärviga plaadi katmisel jääb värv kornilistesse (karedaks sööbinud) kohtadesse ja trükkimisel kandub sealt ka paberile kornilisena (rastrilisena).

Metsotinto on sügavtrükitehnika, mille puhul kasutatakse vask- või tsinkplaati. Metallplaat karestatakse ühtlaselt kiigerauaga, mis on kumer ja teravate sakkidega tööriist. Joonise saamiseks plaati poleeritakse ehk kaabitakse siledamaks, kusjuures siledamatest kohtadest jääb trükkides tõmmisele heledam ja karedamatest tumedam jälg.

Kuivnõel on sügavtrükitehnika, mille puhul kraabitakse kujund metallplaadile erinevate terariistade abil. Trükiplaat kaetakse värviga nii, et kraabitud vaod oleks täidetud ning seejärel pühitakse plaadilt üleliigne värv. Trükkides jätavad paberile kujutise värviga täidetud vaod.

Kollograafia on tehnika kus jäigale alusplaadile kleebitakse erineva tekstuuriga materjalidest kollaaž. Selles tehnikas valminud plaati võib trükkida ka kõrgtrükis või sellega kombinatsioonis.

Vasegravüür on tehnika, mille puhul joonistus graveeritakse vaskplaadi pinda. Tehnika pärineb 15 saj. ning oli eeskätt mõeldud maaliteoste reprodutseerimiseks. Erinevaid tonaalsusi antakse edasi viirutuste ja täpitustega.

Reservaaž on sügavtrükitehnika, mis sarnaneb nii ofordile kui akvatintale, sisaldades kummagi elemente. Rasvatustatud plaadile joonistatakse tušši-vedelseebi-suhkru seguga ning seejärel plaat krunditakse. Pärast krundi kuivamist asetatakse plaat vette ning suhkur sulab eemaldades selle käigus ka joonistuse, plaat kaetakse akvatintaga ning söövitatakse.

Etsing ehk lamesöövitus on tehnika kus metallplaadi kruntlakiga kaitsmata alad sööbivad ühtlaselt madalamaks jättes järele huvitava faktuuriga pindu. Eesti kunstnikest on seda tehnikat palju kasutanud Viive Tolli.

Pehmelakk e (vernis-mou) on tehnika mille puhul plaat lakitakse pehme lakiga ning seejärel joonistatakse läbi plaadile asetatud paberi. Tulemuseks on pehmeilmeline joon. Seejärel plaat söövitatakse.

Voolusöövitus ehk elektrisöövitus on graafika tehnika kus ofordile sarnaselt ettevalmistatud plaat asetatakse happe asemel metallisoola lahusesse. Plaat söövitub elektrolüüsi meetodil.

Fotopolümergravüür ehk flexograafia tuntud ka kui solarplate